18. augustil Tartus ERMis toimunud Haridustrefi arutelul “Tööandjate ootused kutseharidusele” jäi kõlama üks selge sõnum: ettevõtted ei oota kutsekoolist valmis spetsialisti, vaid tugeva vundamendiga inimest, kes tahab õppida, areneda ja muutuvate oludega kohaneda. Vestlust juhtis EWERSI juht Eveli Kuklane.
„Kutseharidusest sõltub tegelikult kõik – kas meie tööstus jääb pidama või mitte, kas suudame Eestis toota ja kas oleme konkurentsivõimelised,“ ütles Wermo omanik Raul Vene. Tema hinnangul on Eesti tööstuse tulevik otseselt seotud sellega, kas kutseharidus suudab anda ettevõtetele vajalikke inimesi.
Samas muutub ka see, millist inimest ettevõtted vajavad. Tänapäeva tööstuses ei piisa enam üksnes traditsioonilisest käelisest oskusest. Puidutööstuses, elektroonikas ja teistes tootmisvaldkondades põimuvad järjest enam tehnoloogia, automatiseerimine, robootika ja tehisintellekt. Seetõttu vajavad ettevõtted inimesi, kes oskavad tehnoloogiaga töötada ja eelkõige ei karda õppida midagi uut.
Foxway esindaja Hannela Viigi sõnul otsitakse inimesi, kellel on olemas baasoskused, aga ka soov tööd teha, õppida ja panustada. „Me ei taha, et tuleks valmis ekspert, kes ütleb, et ma õppisin ja ma tean, et nüüd nii on,“ kõlas arutelus. Tööandja jaoks on vähemalt sama olulised distsipliin, koostöö- ja suhtlemisoskus, paindlikkus ning valmisolek areneda.
Sama mõte tuli esile teenusmajanduses. Eestii Hotellide ja Restoranide Liidu juhatuse liikme, Tartu restoranide juht Henri Loodmaa ütles, et kõige olulisem eeldus on avatus – valmisolek suhelda, inimesi märgata ja pakkuda neile head kogemust. Kutsekoolist tulnud noor ei pea tööandja sõnul oskama kohe kõike. Küll aga peab ta mõistma, kuidas töökohal käitutakse: tullakse õigel ajal, tervitatakse kolleege, ollakse valmis õppima ja ollakse osa meeskonnast.
Just siin näevad tööandjad kutsehariduses üht olulist arengukohta. Praktika ei tohiks olla õpingute formaalne lisa, vaid võimalus saada juba kooli ajal aru, mida töö tegelikult tähendab. Elektroonikatööstuse liidu esindaja Arno Kolk tõi välja vajaduse viia õpilasi rohkem ettevõtetesse ning tuua ettevõtete inimesed koolidesse rääkima. Ka õpetajad võiksid regulaarselt ettevõtetes käia, et nende teadmised ja arusaam tööelust oleksid ajakohased.
Koostöö peaks algama juba õppekavade koostamisel. Wermo on näiteks osalenud puidutoodete tehnoloogia uue õppekava arendamisel, et ettevõtete vajadused oleksid õppesse teadlikult sisse ehitatud, mitte ei sõltuks juhuslikust koostööst.
Arutelul tõdeti ka, et kutsehariduse probleem ei ole ainult õppekavades. Väga oluline on kuvand. Kutsekooli seostatakse endiselt liiga sageli nõukogudeaegse ettekujutusega lihtsast ja väheste arenguvõimalustega tööst. Tegelikult on tänapäeva kutseõppes järjest rohkem tehnoloogiat ja inseneeriat ning paljud ametid pakuvad pikaajalist karjääri.
Tööandjate sõnul peab muutuma ka kutsehariduse ja ettevõtluse suhe. Koolid ei peaks ainult küsima, milliseid inimesi ettevõtted vajavad, vaid ettevõtted peaksid ise rohkem vastutama selle eest, et noored näeksid, milline tänapäevane töökoht tegelikult välja näeb. Tehased tuleb avada, ettevõtetesse tuleb noori kutsuda ja oma tööd tuleb osata näidata.
Tehisintellekti puhul ei nähtud vajadust teha sellest tingimata eraldi õppeainet. Pigem peaks AI kasutamine olema läbiv osa õppest – koos oskusega hinnata kriitiliselt, kas masin annab õige vastuse. AI võib aidata tööd teha, kuid ei asenda käelisi oskusi, probleemilahendust ega inimestevahelist suhtlust.
Oluline märksõna oli ka elukestev õpe. Ettevõtted ei eelda, et inimene teeb sama tööd sama masina taga 40 aastat. Tehnoloogia muutub, töökohad muutuvad ja inimene peab muutuma koos nendega. Seetõttu peaks kutsekool andma eelkõige tugeva vundamendi, mille peale saab tööandja ehitada konkreetse ametialase kompetentsi.
Kutsehariduse tugevdamine tähendab tööandjate hinnangul seega enamat kui üksikute õppekavade ümbertegemist. Vaja on paremat koostööd koolide ja ettevõtete vahel, rohkem praktilist kokkupuudet tööeluga, tugevamat üldoskuste õpet ning uut kuvandit kutseharidusest.
Ja lõpuks ka valmisolekut teha valikuid. Kui inimesi jääb Eestis järjest vähemaks, ei ole mõistlik õpetada kõike kõikjal. Milliseid erialasid ja kui palju õppijaid vajame, tuleb otsustada koostöös ettevõtete ja piirkondadega.
Haridustrefi arutelul kõlas ehk kõige olulisema mõttena: kutseharidus ei ole ainult hariduspoliitika küsimus. See on Eesti tööstuse, teenusmajanduse ja regionaalse arengu küsimus. Kui Eestis tahetakse midagi päriselt toota, ehitada, parandada, programmeerida ja teenindada, peab meil olema ka inimesi, kes seda oskavad – ning valmisolekut neid inimesi pidevalt juurde õpetada.
EWERSi õpilastena osalesid vestluspaneelis Jandra-Janette Jõela ja Martin Järvelt. Aitäh teile!
