12.10.2017 toimus õppekäik Võrumaa Kutsehariduskeskuses praktikal olevatele slovakkidele Meenikunno matkarajale. Lisaks minule oli kaasas ka Erasmus+ projektijuht Siret. Koos tõlkisime ja tutvustasimeneile seda piirkonda, mille taolist on Eestis ligemale 30 protsenti.

Ilmal oli kandev roll sellel üritusel. Hüppasime kõik läbi Magaziini poest, võtsime vihmakeepe ja nii mõnigi slovakk sai endale uued jalavarjud – tutikad ja värvikirevad kummikud! Keegi polnud ilmselt arvestanud hetkel valitsevate ilmastikuoludega. Sellest hoolimata ei jäänud midagi ära, vaid pigem andis just palju juurde.

Olles kohale jõudnud Päikeseloojangu maja juurde, algas teekond. Peale paarisada meetrit panid slovakid kummikute otsa räätsad ja asusid rabas ringi tatsama. Nende jaoks oli see parim asi, mis nad Eestis teinud on, adrenaliini laks, sammalt ja heina täis räätsad, näod naerul, vihma kallab, kõik ümberringi lirtsub ja õõtsub. Õnn on väikestes ja lihtsates asjades, seda oli ka nende rõõmsatest nägudest näha. Osad filmisid, osad tegid pilte. Vihmasadu ei häirinud kedagi, sest emotsioon oli palju olulisem.

Kõik jäid väljasõiduga rahule. Näod naerul ja muljeid kui palju. Iseenesest toimus see kõigest paar tundi, kuid külalistele jääb elamus meelde pikaks ajaks. Saavad kodumaal tutvustada oma sõpradele meie loodust. Slovakkidele meeldis veel see, et kõik on vaikne ja isegi üksikuid uitajaid väga ei märka Eesti metsades ringi komberdamas. 

Rait Kapp