Kuidas me jõudsime Väimelast Küprosele? Märkasime kooli kodulehel uudist Erasmus+ programmi välispraktikale kandideerimise kohta, kuid alguses ei pööranud sellele suurt tähelepanu. 2023. aasta lõpus tuli Artur meile sellest rääkima. Algul olid kõik kahtlevad, kas minna või mitte. Viiekesi otsustasime siiski kandideerida õpirändesse Küprosele. Arutasime, kas minna kolmeks või kuueks nädalaks. Osad olid nõus minema 6 nädalaks, et kogu praktika toimuks Küprosel, kuid mõned vaid 3 nädalaks. Lõpuks otsustati minna 6 nädalaks.
25.oktoobril.2023 teatati, et kõik viis õpilast on välispraktikale valitud. 2024. aasta märtsis hakkasime Küprose kohta internetist infot koguma - millised on praktikaettevõtted, kohalikud tavad, mida kohapeal vaadata. Järgmiseks täitsime praktikalepingud ning tegime videokõne Yiannisega, ettevõttepoolse juhendajaga, kes tutvustas, mis meid ees ootab.
9.märtsil 2024 oligi minek. Hommikul sõitsime bussiga Tallinna ning seejärel lendasime Küprosele. Lennujaamas olid meil vastas Eugene ja Yiannis, kes tutvustasid praktika korraldust ja kohalikke olusid ning viisid majutuskohta. Pärast saime käia poes ning hiljem seadsime end majas sisse. Õhtul tutvusime linnaga ning järgmisel päeval puhkasime.
11.märtsil tutvusime praktikaettevõttega. Meid võttis vastu Nikos, hotelli manager, kes tutvustas ettevõtet ning pani paika, kes millises restoranis töötab. Crislyn ja Kadri asusid praktikale Garibaldi restoranis, Janeli hommikuses vahetuses Royalis, Steven ja Signe olid 50’s. Alguses oli Janelile harjumatu, et ta pidi üksinda töötama, kuid hiljem hakkas see talle meeldima.
12.märtsil oli meie esimene praktikapäev. Stressi tekitas uus keskkond, uued inimesed ning etiketireeglid, millest pidi rangelt kinni pidama. Esimene päev läks hästi, kuna töökaaslased olid sõbralikud ning abivalmid. Isegi kui juhtus midagi piinlikku, näiteks kui ajasid toitu või jooki kellelegi peale või unustasid midagi lauda viia, siis kõik rahustasid ja ütlesid, et selliseid asju juhtub alati ja selle asja pärast ei pea isegi muretsema. Peaasi, et jääd iseendaks ja vabandad kliendi ees. Iga päevaga läks töö sujuvamaks ning lihtsamaks. Töökaaslased püüdsid alati õpetada midagi uut, mida Eestisse kaasa võtta. Esimesed kaks nädalat töötasime Nikose poolt määratud restoranides, kuid seejärel avati 2 uut söögikohta: Captain’s Deck ja Seven Orchids. Janeli jäi Royalisse, Kadri määrati Seven Orchidisse, Steven pandi Captain’s Decki, Crislyn 50’s ning Signe Garibaldisse. Alguses ei olnud kõigile restorani valik meeltmööda, kuid otsustasime sellega leppida. Päev enne uut vahetust vahetati Crislyni ja Signe restoranid ära, kuna Garibaldi töötajatel ei olnud aega uut töötajat välja õpetada. Kadri käis ühe päeva Seven Orchidis, kuid eelistas minna hoopis hostessiks Royalisse ning see talle võimaldati. Steven jäi Captain’s Deck`i. Praktika lõpupoole saadeti tihti töötajaid restoranidest, kus oli aeglane päev, Royalisse appi kliente lauda saatma.
Õppisime töö käigus palju uut. Crislyn õppis lauda viima 8 tervitusjooki ning võtma kätte 8 pokaali korraga, samuti õppis ta selgeks menüüd ning nende tutvustamise klientidele. Õppisime natuke ka kreeka keelt. Stevenile õpetati, kuidas teha 4 taldriku võtet ning kätte võtta 15 või rohkem pokaali korraga. Ta sai täiendada oma suhtlemisoskusi nii inglise kui eesti keeles ning parandada kõiki oma oskusi. Janeli õppis tegema kuumi ja külmi jooke. Ta sai täiendada suhtlemisoskust inglise keeles. Õpetati ka, kuidas juhatada kliente lauda. Signe õppis ühes käes hoidma 15 veinipokaali korraga, mis tuli tal ka hästi välja ning inglise keeles rohkem suhtlema. Alguses oli see raske, kuid ta sai inglise keelega väga hästi hakkama. Signele õpetati ka külaliste vastuvõtmist ja lauda juhatamist, mis andis talle palju julgust, kogemust ja oskusi juurde. Kadri sai täiendada ja praktiseerida oma teadmisi teeninduse valdkonnas - veini ja muude jookide valamist, menüü tutvustamist, 3 taldriku kandmise võtet jpm. Samuti oli praktika talle väga hea viis suhtlemis- ja keeleoskuse täiendamiseks.
Vabadel päevadel käisime hommikul päevitamas, lõunast õhtuni jalutasime linnas ringi, ujusime, tegime süüa ning mängisime kaarte. Tutvusime kohaliku eluga ning veetsime õhtud mere ääres päikeseloojangut vaadates ja suveniire ostes. Crislyn käis ka mägedes matkamas.
12.aprillil kolisime majutuskohas ümber kahte majja, kuna eelmisesse tulid uued õpilased. 14.aprillil oli viimane tööpäev. Nikos viis meid lõunale ning me jagasime oma kogemusi ja mõtteid. Ta tänas meid ning oli õnnelik, et sai korraldada praktika, mis meile meeldis ja andis uusi kogemusi.
15.aprillil viis Eugene meid ekskursioonile. Külastasime kolme erinevat vaatamisväärsust - Holy Monastery of Saint Neophytos the Recluse Talas, Pegeiase rand ja Pegeia rannas EDRO III-EDRO kaubalaev, mille ehitas 1966. aastal Norras Tønsbergis Kaldnes Mekaniske Verksted.
Kuna päev oli palav, ei olnud väga jaksu kõndida, kuid siiski oli tore uusi kohti näha ja avastada. Pärast tuuri pakkisime kohvrid ja koristasime korteri. 16. ja 17.aprill olid meil vabad. Käisime mere ääres, ostsime suveniire ja veetsime õhtud väljas uute sõpradega hüvasti jättes. 18.aprilli varahommikul sõitsime lennujaama, andsime kohvrid ära, läbisime turvaväravad ja lendasime Eestisse tagasi. Maandusime kell 10 hommikul, jõudsime bussiga kella poole viieks õhtul koju tagasi ja olime sellest päevast üpris väsinud.
Välispraktika õnnestus hästi ja saime tööga hakkama. Olime väga rahul selle võimalusega, mis meile anti. Kui on võimalus ja tahtmine minna, siis soovitame kindlasti. Välispraktika avab maailma ja silmi. On võimalus tutvuda täiesti uue kultuuri, teistsuguste inimeste ja kommetega.
Crislyn Kauts, Janeli Kindsigo, Kadri Leies, Signe Mägi, Steven Nevets.
